Jagan tänast protsessi. Hingasin lamades, saatjaks Armini juhendamine. Välja hingates hakkasin tegema kummalist lõrisevat häält, nagu tõrre põjast oleks hinganud. Endale tundus see väga veider, aga lubasin sellel juhtuda. Mingil hetkel ei kuulnud ma enam juhendamise sõnu, kuulsin ainult mõnusat rahulikku toetavat ja turvalist häälekõla. Silme eest hakkasid jooksma igasugused erinevad pildid lapsepõlvest. Siis nägin ema ja tema hirmu ja viha mehe vastu, kes teda vägistas (olen alguse saanud sellisel viisil). Huvitav, ma ise ei tundnud neid emotsioone, vaid nägin ja tajusin neid. Sellesse pilti hingates sügavalt ja lõpuni hakkas kõik muutuma kergemaks ja lõrin lakkas, hakkasin hingama rahulikult ilma hääleta. Ühel hetkel kuulsin nagu kiriku kellade helinat (ei ela kiriku läheduses 🙂 ), mis aina valjenes ja lähenes. Selline helgus ning mõnus rahu tuli minusse. Isegi päike tuli välja ja paistis mu peale, see lõpetas protsessi, mis oli kestnud pea tunni.Väga lahe teekond oli jälle. Tänud!