Tere, mina olen Armin Pajula.
Olen olnud Sigrit Säga Inspiraatorid+ kogukonnas abimentor ja vedanud mitme hooaja jooksul “Tunne inspiraatorit” vestlussaadet.
Kui Sigrit esimest korda mainis, et ta soovib edasi liikuda ja otsib kogukonnale uut eestvedajat, siis kuigi nagu ta ise on öelnud: “Armin on inspiraatori ehtne kehastus,” — ei käinud minus siiski seda klikki.
Jah, mul on tugev tehniline taust ja oskus süsteeme üles ehitada, aga ma tunnen sügaval, et ma pole siin selleks, et jätkata süsteemide õpetamist või täita samu rolle. Minu süda on alati kuulunud inspiraatori sisemisse maailma – sellesse kohta, kus sünnivad julgus, nähtavus, vabadus ja päris elu. Sinna, kus me päriselt särame.
Sa võid teada kõiki tehnikaid ja omada imelisi tööriistu, kuid kui puudub julgus olla nähtav, jagada oma kingitust ja tulla päriselt inimeste ette… siis ei too need süsteemid üksi soovitud muutust.
Sa saboteerid ise oma tegevusi ja lükkad pidevalt olulisi samme edasi.
Ja see ongi põhjus, miks mind ei tõmmanud “süsteemide õpetaja” roll.
Nüüd, olles ise oma teekonnal läbi tegemas suuri sisemisi muutusi, olen hakanud aina selgemalt mõistma, mida “Inspiraator” minu jaoks tegelikult tähendab.
Minu jaoks on kõige ehedam metafoor see:
Inspiraator on kui särav küünal.
Küünal võib süüdata tuhat teist küünalt kaotamata grammigi oma särast — aga ainult siis, kui teised ise tuld võtavad.
Inspiraator ei lähe ise kedagi “päästma” ega “aitama”. Kui küünal üritab teist küünalt ise põlema panna, tilgub ta vaha teisele peale ja ta ise põleb kordades kiiremini.
Tuleb tuttav?
Keskendudes pidevalt teistele, oleme ise lõpuks tühjad.
See ongi inspiraatori olemus:
olla valgus, millelt teised saavad soovikorral tuld võtta.
Ja see valgus levib edasi läbi nende, kes oma säraga omakorda teisi puudutavad.
Minu jaoks tähendab see seda, et inimene:
Just sellele me uues kogukonnas keskendumegi.
Me lahustame lapsepõlvest pärit valu, hirme ja programme, et me saaks päriselt kogeda vabadust, rõõmu ja sisemist rahu. Et saaksime olla iseenda kõige ehedamad versioonid ja elada elu, mis päriselt meid kannab ja majakana särama paneb.



